Tuk-Tuk ja Tuuseldamine Tais

9. jaanuar 2018

Kell on hetkel 22:19 ja kuupäevaks 09.01 ning istun mugavas lennukitoolis ja panen kirja esimesed read reisipäevikusse. Täna siis sai alguse meie trip Krabile. 

Huvitaval kombel avan silmad täpselt kell 05:00 ja äratus oli pandud 05:05 peale. Hommik algas paanikaga, äge äpp nagu Chek My Trip andis märku, et meie lennuaeg on muutunud varasemaks ja peaksime minema Krabile hoopis läbi Stockholmi. Samas miskit teadet meile ei olnud tulnud öö jooksul, ühesõnaga majas oli paanika-jaanika. Kärmelt pessu ja riidesse. Kiire kõne lennujaama aga sealt tulemust ei tulnud, vara veel öeldi. Mõtlesime, et tormame esimesel võimalusel lennujaama. Kellelgi oli nii kiire, et unustas isegi hambaid pesta. Õnneks kõne Quatar Airlains'i tõi rahu taas maa peale. Kõik oli endiselt korras, lend väljub õigel ajal. Kohver kokku ja minek. Kell kuus on takso ees. Venekeelt kõnelev taksojuht tuiskab tuhat nelja lennujaama poole. Kohati manöövrid oleks nagu kuskilt Hollywoodi tagaajamise filmist aga jõuame siiski kohale. 

Üllatus-üllatus lennujaamas tehakse mulle tuumarelva test või midagi selle sarnast. Huvitav miks? Olin just hommikul ju habeme maha ajanud. Ju ma tundun siis juba niisama kahtlane tüüp olevat. Tuumatest edukalt läbitud, naudime esimest hommikusööki, milleks  muna-peekoni koorikleib. Täitsa hea kraam, aga tundub, et sellest jääb siiski väheks. Võtame kursi bistroo poole, kus teeme ühe omleti kahele. Keegi meist siin kaupleb ühe viineri veel lisaks. Oli see vast ports, kapsa laadung oli korralik, vaata, et rohkem kui Nõmme teel. Ka kuulsaid nägusi kohtab Tallinna Lennujaamas. WC juures jookseb mööda staarkokk Imre Kose. Enne hakkas silma meikimata Reet Härmat ja sootuks märkamatuks jäi tema kõrval bravuuritar Anu Saagim. Üllatus on suur kui selgub, et meie lend hilineb. Aga tütarlaps infolauas lubab, et kohe kohe tuleb lennuk ja teeme kiire check-in-i. Jätkulennu vahe on 45 minutit, asi kisub kriitliseks, aga noh no stress.

Lennuk tuleb ja lubatakse et 20 minutiga oleme Helsingis. 20 minutist saab reaalsuses 30 ja enamgi veel. Kohati tundub, et lennuk ei lenda vaid püsib lihtsalt õhus ühe kohapeal a’la tehes aega parajaks või otsides parkimise kohta. Aga siiski jõuame kohale, ca 15 minutit on veel lennuni, läheb rapsimiseks. Jalad kõhualt välja ja teeme elu kiireimat sprinti. Hing on paelaga kaelas, tormame edasi nagu tornaadod, kuniks jõuame lõpuks õige väravani, aga öeldakse ‘sorry, gate is closed’ and ‘all paperwork is done’ ja suunatakse meid Finnairi infoletti. Saame uued lennupiletid õhtuks 19:25 peale ja kaks 17 eurist kupongi lõuna- ja õhtusöögiks. Hiljem lunime kaks kupongi lisaks. Aega on megalt, pea 10 tunni pärast läheb lend Krabile. Päeva lõpuks oleme lennujaamas maha kõmpinud 12,2 km, pole paha või mis?  

Käes on lõunaaeg, teeme äkki kerge ampsu, salati või nii? Sobib! Võtaks äkki ühed mullikad ka kõrvale, why not, mõeldud tehtud! OMG ja siis tuleb arve 61 euri ja sentidega. Too much or what? Ilmselgelt on asi ülehinnatud. Igatahes järgmised mullijoogid ostsime poest ja “laenasime” topkad buffeest. Suudame sisse kummutada 2 pudelit vahukat selle 10 tunni jooksul, vahepeal teeme ühed bratwurstid ka. 

Suur on üllatus, kui pardaleminekul selgub, et meie esialgsed kohad on asendatud business class’i omadega. Teeme veel nalja, et 10 tundi lennujaamas ja 10 tundi lendame. Õnneks möödus see 10 tundi lennujaamas kaarte mängides.

Aga business class’is on tase hoopis miskit muud kui tavalises economy class’is - tervituseks kristallklaasis šampus, oma ekraan, oma pult, jalad saab sirgu panna ja 3käiguline õhtusöök. 

Toit on maitsev ja magustoiduks veel pehme jäätis. Kõik on super! By the way, isegi wifi on siin tunniks olemas. Edaspidi lendame vaid first class’is kui vaid krediitkaart seda võimaldaks. Üks vanem daam vaatab meid kummalise pilguga, a’la stiilis, mida teie veel siin klassis teete, aga kiirelt sildistame ta ära ja proua saab endale nimeks “Saatan kannab Pradat”.





10. jaanuar 2018

Öö kookonis möödus suhteliselt hästi, ca 4,5 tundi sai tukastatud. Mainimist vääriks muidugi tualett, kus oli ka aken. Seal asjatades kas siis nr 1 või 2ga oleks teisele lennukile kõik peopeal kui see peaks juhuslikult sellel hetkel mööda peaks lendama. No, aga ju siis on business class’i tagumikud vaatamist väärt.

Tundub, et proua “Saatan kannab Pradat” magas ka hästi, enam ei vaata meid sellise pilguga nagu eile. Hommikusöök alla ei lähe, olemine pole just kiita, pea lõhub täiega, aga lõpuks jõuame siis Krabile
ning sealt otse edasi Bangkokki. Lennukist väljudes saame korraliku sooja pahmakaga vastu vahtimist. Burger King’is kiire amps (ainuke tuntud bänner, kuhu julgeme sööma minna) ja edasi bussiga majutuskoha poole.
 

Ratchadamnoen Residence on meie esimeseks majutuskohaks. Tuba suht tavaline, aga personal on hästi abivalmis. Pesus käidud, puhtad riided selga ja läheme Khao San Road’i avastama,mis on tuntud kui põhilise kohtumispaigaga, kus käib põhimöll - tänavatoit, entertainment. Arvasime, et see on kordades suurem ja ägedam. Müüakse kõiksugu manti. Igal sammul pakutakse sulle ülikonda ja kõike muud. Lisaks kutsutakse uudistama Pussy bing-bong’iga. Huvitav, mis spordiala see küll olla võiks ja ka kas kuulub ka olümpia mängude kavasse? Avastasime ka kõrvaltänavat, see isegi lahedam kui see nn peatänav. Õhtusöögiks võtame nuudliroa kanaga ehk Phad Thai. Kaks portsjonit 10 bahti (0,25 euri). Varem tegime ka ühed dringid, Mai Thaid sai proovitud. Oli korralik siirupijook. 

Õhtu lõpetasime massaažisalongis. Lasime korralikult konte väänata 250 bahti (6,4 euri) eest kumbki. Mulle meeldis, oli mõnus.




11. jaanuar 2018
 
Hip-hip-hurraa draakonit näeb täna ka! Kätte jõudnud contserto päev, kus esineb Imagine Dragons. Peale hommikusööki külastame kuulsat Royal Place’i. Teel sinna muidugi läheme vales suunas, tänu Google kaardirakendusele, mida offline’is kasutame. Aga õnneks päästab meid esimene tuk-tuki sõit.

Palee on võimas ja ka sinna suunduv rahvamass. Nurri ei lastagi sisse riiete pärast. Ostame talle ägeda roosa särgi, millel peal nunnu jõehobuke ning katame jalad rätiga. Palees on kulda ja karda kuhjaga. Toetame paleed 20 bahtiga (0,51 euriga) ja saame vastutasuks küünla, viiruki ja lille. Lausume mõned head soovid ja asetame altarile. Teeme hunniku kohustuslikke klõpse ja lahkume. Rahvast on ikka liiga palju seal.

Otsustame, et toome kaubanduskeskusest ära kontserdipiletid. See sai tõsiseks katsumiseks. 5 km taksoga sõitmist võttis aega 1 tund, millele eelnes nii mõnegi taksojuhi äraütlemine kui kuuldi, kuhu me sõita tahame. Kaubanduskeskus oli mega ja sealt piletimüügikoha otsing sama, mis otsida nõela heinakuhjast. Sellele kulus ligi teine tund. Saime isegi autoga sõita seal, kui meid viidi piletilevi kohale lähemale.

Piletiputka asus nimelt kuskil naiste iluosakonna taga nurgas liftide kõrval, mis oli hästi kenasti varjatud koht. Küsisime vähemalt 3-4-lt inimeselt, kuidas leida, kõik näitasid sama suunda, kuid leida ei õnnestunud, kuniks lõpuks kõndisime lihtsalt suunas, mis tundus meile absurdne - aga leidsime. Sealt selgus, et pileteid siit ei saagi, vaid kontserdi toimumise kohapealt. Oh seda õnne!

Õhtusele kontserdile otsustasime minna taksoga. Aga andes taksojuhile mõista meie asukoha soovist, hoidis ta kahe käega peast kinni ja vajutas gaasipedaali. Õnneks oli üks tuk-tuki taat nõus meid viima ligi 20 km kaugusele, aga mingi hetk ta loobus ja organiseeris sõidu pealt meile takso. Üllatus üllatus, tegemist oli sama taksojuhiga, kes ennist meie eest plehku pani. Sõit kestis pea 1,5 tundi, megaummikud olid. Kiire amps söögikohas ja kontserdile. Arve söögi eest oli 400 bahti (10,3 euri). Andsime 500 ja tagasi toodi tšekk, millel kirjas, et andsime 600 bahti. Läksime selgitama, et anname raha tagasi, aga selle peale vaadati tšekki ja vabandati, et oldi pandud miskit valesti kirja ja anti 10 bahti veel lisaks. Mulle meeldib selline teenindus!

Kontserti soojendusesinejaks on kohalik Koit Toome. Kõik teavad selle tüübi laule peast, välja arvatud meie kaks. Huvitav on see, et alkost sai osta ainult õlut seal, ei miskit muud.
Kontserdi lõppedes hõljub hallis ringi korralik õlle pahmakas, nagu oleks tegemist mõne Saksamaa õlletoaga. Kontsert iseenesest oli lahe. Solist südame ja hingega asja juures. Isegi minul kui maailma külmemal inimesel tõusid ihukarvad korduvalt püsti.

Tagasi kontserdilt saime taksoga, mida jagasime Austria paariga. Üllatusena tegid nad selle sõidu meile välja. Õhtul käime läbi veel Khao San Road’ilt, proovime kohalikke pannukaid. Olid ikka väga magusad.

Päeva lõpetame henna tattoodega ja lähme tagasi hotelli ning paneme proovile Tai voodi vedrusüsteemi. Mainimist vajab veel, et voodid on siin suhteliselt kõvad, aga selg üllataval kombel siiski hommikuks kange ei ole.

12. jaanuar 2018

Hommikusöök naha vahel, asume linnapoole teele. Otsime tuk-tuki ja siis ta tuleb - the best deal ever - 100 bahti (2,6 euri) ja sõidutab erinevate vaatamisväärsuste juurde. Alustame jõetripist. Sai sõita pika lootsikuga ja näha kohalikke “arendusi” ja “vanalinna”. Polnud just midagi erilist ja veel sellise papi eest - 1000 bahti (25,60 euri) nägu.

Edasi viis tee Lucky Buddha juurde. Oli teine suht pisike, aga noh õnn ju pidavat peituma väikestes asjades. Ja siis saime omal nahal tunda, mida tähendab see nn soodne tuk-tuk. Pühamees väikse Lucky Buddha juures soovitas minna just ja ainult täna ülikonda ostma, sest just täna on viimast päeva allahindlus. Käisime kohustuslikus korras ülikonnapoes (kuhu tuk-tuki vend teadis kohe meid viia), kus selgus, et kui astume “valele poole” poodi, tuleb meil kindlasti sealt midagi ära osta. Ja juba 2 minuti pärast olime uksest väljas ja liikusime edasi. 

Järgmine peatus oli 45 meetri kõrgune buddha, aga see tüüp oli tellingutesse mähitud, nii et näha polnud midagi. Siis hakkas tuk-tuklane soiguma, et tal on vaja bensukast läbi minna, kuna kütus on otsas. Hiljem selgus siiski, et paak oli pilgeni täis ja ta sai meie sõidutamise eest riidepoe tasu kütuse näol, millele ta kibeles nüüd järele minna. Saatsime ta pikalt, millele ta vastas ‘You stupid’! 

Otsisime jupp aega taksot, kes sõidaks ausalt, see tähendab taksomeetri alusel kaubanduskeskusesse. Kui teised küsisid 200 bahti (5,2 euri), siis päris taksosõit taksomeetriga läks maksma kõigest 83 bahti (2,2 euri). Kaubanduskeskusest ostame mulle elevandipüksid ja Nurrile 2 in 1 püksid/kleit, millega on hea kodus ringi tuuseldada, olid teised heast materjalist. Keegi sai veel ilusa salli ja veel ilusama kaelaehte omanikuks. Õhtul kolasime Khao San Road’il ja selle kõrvaltänaval. Maitseme liha ja vorste ning mõni julgem proovib ka kanamaksa (mis oli oivaline, pehme ja õrn :)). Vorstidele ja lihale pandi korralik annus tšillit nii et hing tahtis kinni jääda.


Päeva lõpetasime jalamassaažis. Pandi jalgadele miskit tiigriõli laadset toodet. Oli see vast piinarikas kogemus, ei saa aru, kuidas inimesed seda taluvad ja on nõus selle eest veel raha välja käima. Kohalikud said korralikult itsitada kui ma nägusi tegin kui mu jalgu torgiti.  Massaaži hinnaks oli 160 bahti (4,0 euri) nägu, ehk 2 euri jalg.

13. jaanuar 2018

Tänane plaan on minna avastama Phuketit. Hommikul saabub väike üllatus, et lend lükkub edasi nii ca pool tundi. Inffi selle kohta saame MyTripi rakendusest. Samas e-mailie ei tule miskit informatsiooni lennuplaani muudatuse kohta. Saime lõpuks ka miski bronni numbri, aga ka see ei toimi endiselt, nii et check-in’ni siiski teha ei saa. Tuleb jälle pool päevast veeta lennujaamas, sinna saame bussiga. Teel bussipeatusesse kohtame eilseid tuk-tuklasi (või nagu Nurr neid kutsub - pastakatüüpe), kes otsivad arvatavasti järgmiseid ohvreid. Päeva lõpuks jõuame Phuketisse. Esmamulje pole miskit hiilgavat. Vaimusilmas kujutasin miskit ägedamat ette. Ööbime Phuketi vanalinnas. 

Otsustame Tai köögi kasuks, kus õhtul einestada. Tekib mõte teha ühed veinid, kuid selgub, et veini saab pudeli kaupa ainult, oh sa sade kus on alles hinnad. Pudel veini maksab 1200 bahti ehk 31 euri. Kolame pärast veel veits linnas ringi, mõttega külastada ööturgu aga laiskus lööb luudesse ja seame sammud tagasi hotelli. 




14. jaanuar 2018

See majutuskoht (Shunli Hostel), kus oleme tundub hetkel olnutest (ehk esimesest kohast)kõige viisakam ja ka hommikusöögi osas ei pea pettuma. Igasugu erinevaid asju kantakse lauda, nii et lauale ei mahu kõik äragi. Aga pole hullu, tuuakse lisalaud selleks puhuks. Papaia maitseb ülihästi ja ka muud seni nägemata ja proovimata asjad on tõesti head. Seal oli ka üks parimaid kui mitte kõige parem sticky rice mango ja kookosekastmega. See on kõige levinum traditsiooniline dessert.

Kella 12 ajal stardime Phuket BigMom Thai Cooking Class’i poole. Alguses tutvustatakse meile kohalikku marketit, oli vist selle nimeks Super Cheap. No sealt leiab kõike, tegemist väga suure halliga, kust saab osta alates kalmaarist ja lõpetades kärakaga, vahepeale mahuvad veel linnupuurid ja akvaariumi kalad.

Jõuame lõpuks sihtkohta. Täna hakkame valmistama Tom Yumi suppi, Phad Kai Med Mamuang kastet, Kaeng Khiaw Whan karrit, Som Tam salatit papajast, Spring Rolle ja Khaw Tom Mad maiustust ehk kleepuva riisiga kaetud keedetud banaani. Oleme ainukesed, nii et privaatne koolitus.

Esmalt pannakse meid hakkima erinevaid koostisosi. Õpin ära isegi kuningkrevettide puhastamise. Segame kokku ja keedame kastmeid ja karrit. Kõht on juba hirmus tühjaks saanud, aga lõppu veel ei paista. Rullida veel vaja kevadrullid ja banaanilehe vahel kokku keerata kleepuv riis. Aga lõpp lõppude lõpuks paistab peale tervepäevast kokkamist ning saab alustada 6 roa söömisega.

Kõik valmistatud toidud on väga head. Alustades supist ja lõpetades banaanidega. Isiklikuks lemmikuks saavad kanaga kaste ja kevadrullid. Kõht on juba mega täis, aga noh üks banaanike ja sinna vahele ka kevadrull ikka mahub. Kõht, see ju on nahast või siis kummist, küll ta kuskilt järgi annab või siis venib. Päeva lõpuks oleme sertifitseeritud kokad Tai toidu valmistamisel, mida kinnitavad üle antud sertifikaadid.

Õhtu lõpetame enda tänaval. Täna pühapäev, siis osa tänavast liikluseks suletud ja toimub Night Market. Küll seal on erinevaid hõrgutisi, üks parem kui teine, aga kõht on pilgeni täis veel head kraami. Teeme mõned sisseostud kingitusteks kodustele ja võtame tänava teisest otsast 2 in 1 mojitod ehk üks suur klaas on vaheseinaga kaheks jaotatud, kuhu on võimalik lisada kahte erineva maitsega jooki. Tellime küll kaks erinevat mojito varianti, aga maitsevad ikka nagu üks, vaid toiduvärv on erinev.

Ei pea kiusatusele vastu ja võtame hotelli kaasa veel ühe vorsti- ja kanavarda ning maiustame toas edasi. Kõrvale trimpane päeval marketist ostetud Lõuna-Aafrika veini, mis ei maitse üldse kuidagi, jooks nagu puukoore vedelikku, kuid vorstid ja kana on see-eest võrratud.

15. jaanuar 2018

Algab päev, tangime end hommikusöögi lauas taas korralikult täis. Tutvustatakse ka meile munakoksutit, mille olemasolust polnud meil varem aimugi. See selline värgendus, et paned siukse metallist pulga moodi asjanduse muna peale, ühelpool otsas on munakujuline kübaramoodi moodustis, selle sätid muna peale ilusti. Siis tõmbad kuulikese üles, mis jookseb mööda pulka ja lased kuulikesel vabalt langeda nii kaks korda mööda pulka ja munakoor ongi katki, ei mingit koksimist ega lusikaga koputamist. 

Edasi asume ootama oma transfeeri, mis viiks meid sadamasse, et saaks alustada seiklusega James Bondi saarele. Ajavahemik, mil buss pidi meid peale korjama, on möödas. Teeme kontrollkõne ja saame vastuseks, et 10 minuti pärast ollakse kohal. Nii see ka on ja seiklus võib alata. Sadamasse on sõita nii 45 minutit. Ostame sealt ka veekindlad ümbrised telefonidele juhuks kui peaksime vette plärtsatama. Enne speedboat’ile jõudmist veel üks turistilõks, tuleb maksta 20 bahti (0,5 euri) nägu, et mingi taksoke viiks sind laevale lähemale (kaipikkune distants). Samas see vahemaa ei ole mega pikk, oleks võinud vabalt ka jalutada.

James Bondi saar on kuulus ühe kaljunuki pärast, mida on kahes filmis kasutatud. Rahvast on seal nagu murdu. Ostame kaasa endale elevandiga kaelaehte ja preilile pärlid. Et tegemist ikka eheda kaubaga paneb müüa meie silme all neile tule otsa. Tõesti ei põle kui see just nüüd mingi trikiga välgumihkel ei olnud. Hind pärlitest kaelakee eest niidaks maha vist igaühe, algab see 8500 bahtist (218 eurist) ja lubatakse teha veel alla. Ütlen et mul jääb süda seisma ja hind hakkab kukkuma. Lõppseis jääb, et saame kaks asja 1000 bahti (25,6 euri) eest kätte. Jätame hüvasti James Bondi saarega ja liigume edasi järgmisse sihtkohta. 

Tegemist külakesega, mis ehitatud vee peale. Siin pakutakse meile lõunat ja loetakse sõnad peale, et jumala eest alkoholi seal ei tarbiks, tegemist moslemi külakesega, kus selline tegevus rangelt keelatud. Söögiks tavapärane Tai lõunalaud. Söök söödud, uudistame suveniiri majakesi. Arvasime, et neid siin mõni üksik, aga neid tuleb ja tuleb ja tuleb mööda siiruviirulisi teid nii, et otsa ei paistagi. Põikame ühele poole ja siis teisele tänavale kuniks  leiame putkade vahelt ka mošee ja veel hunnik elumaju. See külake tundub juba päris suur olevat, kuigi paadist vaadates see nii ei tundunud. Kell juba sealmaal, et peame tagasi minema paadi peale. Ühel hetkel avastame, et oleksime sattunud nagu kuskile labürinti. Müügikohti nii palju, et neist tekkinud lausa tänavad, oleme segaduses. Suvalistelt turistidelt teed küsides, teadsid nad täpselt kuhu minna. Hiljem selgus, et tõesti nad teadsid, kust läheb nende paat, paraku sealt ei läinud meie oma. Nii, et paanika jätkus. Leiame õiget teeotsa otsides ka meie paadist pärit kaksikutest vennad, küsides, kas nad teavad kuhu minna, kehitavad samuti õlgu, olles ise ülirahulikud nagu oleks aega kuhjaga, aga ju ei ole. Lõpuks siiski leiame õige tee ja jõuame laeva minuti pealt.

Sõit jätkub järgmisesse lahe soppi. Seal kanuutame veits ümber ühe kivimüraka ja läheme ka kaljude vahele olevasse laguuni. Vaieldamatult kõige ilusam LadyBoy on meie kanuujuhiks. Algul ei saanud arugi, mõtlesin, et meil ainukesena on vedanud ja kanuujuhiks kena chico, aga kui rääkima hakkas, saime aru kellega tegemist.

Edasi liikusime vaiksesse lahesopi randa, kus ahvid peesitasid rannal. Nii kui paat oli pargitud, hüppas üks tegelane kõpsti paati ja asus tuuseldama inimeste kottide kallal, et leida endale miskit meelepärast. Hüppab too pika rotisabaga (aint, et oluliselt karvasem ja jämedam) ahv ka korra Nurrile sülle, ehmatab teine päris ära. Ühe Lõuna-Ameerika preili kotis teeb korraliku inventuuri. Ahvi saab lõpuks paadilt eemale piraka ananassi lõiguga.

Seejärel suundume Naka Beach’i ujuma. Seal jooksevad paadile vastu kari kutte, kes pakuvad Jeti sõitu. Hästi ei näe teiste inimeste vahelt palju see hind on aga silm fikseerib et 15 minutit on 100 bahti, tundub üliodav 2,6 euri, pole paha. Saades paadilt maha selgub siiski, et hind on 1000 bahti (26 euri). Üritan küll ühe nulli maha kaubelda, aga mind vaadatakse kui tulnukat selle peale. Edasi tuleb kookose müüja, kes küsib 250 bahti (6,4 euri) kokteili eest. Ütlen et 400 bahti (10,3 euri) kahe eest, peab mind samuti hulluks, kuid 10 minuti pärast tuleb tagasi ja on nõus. Käime korra ujumas ja teeme väikse fotoshooti rannal ja algabki kodutee.

Õhtul einestame Tai roogadega kohalikus söögikohas. Peab ütlema, et üks paremaid maitseelamusi selle tripi vältel. Ah jaa, pärast kui lahkume, pannakse välja silt, mis ütleb, et restoranis on koostisained otsas. Sellist silti pole enne nähtud. Heal juhul on teade, et kohti pole või midagi sarnast.

Käime läbi veel kahest kaubanduskeskusest ja võtame kursi koju. Yess, kohustuslikud sammud saavad täis! Kodus tinistame veel eile ostetud veini, mis täna maitseb oluliselt paremini ja kõrvale maiustame kohalikku jäätist.

16. jaanuar 2018

Täna viimane hommikusöök Shunli majutuskohas. Jääme tagaigatsema kleepuva riisi, magusa mango ja kookosepiimakastmega magustoitu. Tädi, kes meid teenindab on ülilahke, lahkudes teeb meist pildi hotelli ukse ees ja kingib veel ka elevantidega rahatasku. Nurril on kerge kurbus hinges.

Transfeer viib meid sadamasse ja algab sõit Phi Phi Island’ile. Paat, millega läheme on ikka päevi näinud. Sees on kulnud korvistmed, mis on ribadeks ja seljatoed lääpas, aga ajab asja ära.

Jõuame peale 2 tunnist sõitu Phi Phi Island’ile. Meeletu rahvamass on sadamas ja lisaks tuleb saare külastamise eest tasuda 20 bahti (0,5 euri). Edasi jätkub sõit long-tail boat’iga ööbimiskoha suunas.

Sellist saabumist pole ma veel oma elus kogenud. Paat saabub randa, astud paljajalu vette ja lähed läbi vee kalda suunas. Meie hantleid ja sangpomne täis kohvreid me ise tassima siiski ei pea, seda teevad kohalikud. Bronnitud villa, mis Booking’u piltide põhjal on tuvastatav, on kohapeale jõudes märgatavalt rohkem kulunud. Booking.com-i poolt oli meile ette nähtud ka tervitusjook. Lähme siis seda uurima, et kuhu see küll jäi. Selgub, et joogiks on vesi, noh tore tervitusjook küll, isegi toa number pandi kirja, et oleme enda tervitusjoogi kätte saanud. Kiire suplus vees (st photoshoot vees) ja siis saart avastama. 

Seame sammud mäeotsas olevasse viewpoint’i. Küll neid trepiastmeid alles jagub. Poolel teel on keel vestil ja ostame poest külma kookose ja joome janu kustutamiseks selle mahla. Vaade mäe otsast on ilus, loomulikult tuleb ka selle eest tasuda.

Teeme mäetipus olevas kohviku katusel veel ühed dringid, naudime päikseloojangut ja peagi ongi kottpime ning seame sammud alla tagasi. 

Kell kaheksa pidi rannas hakkama tuleshow, algus venis. Tundus, et olime sattunud venelaste paradiisi, DJ rääkis vene keeles ja enamus kõik olid venelased ümberringi. Tuleshow oli vägev, sellist meil pole veel nähtud. Poisid, kellel kõigi püksivärvlite vahelt paistsid eranditult Calvin Klein’i trussad, müdistasid üle tunni aja. Tehti igasugu akrobaatikat (ka kinnisilmi) ja kaasati ka publikut. Vahepeal tuli selline padukas, et inimesed läksid laiali ja show jätkus siseruumides edasi. Siis kadus elekter, aga see poisse ei heidutanud, vaid panid vapralt edasi, õnneks jäi vihm järgi ja show jätkus õues edasi. Tümakas oli nii vali, et hakkas lõpuks kõrvadele isegi minusugusele endisele peoloomale. Õhtu lõpetame toas, tinistame varem poest ostetud džinni ja kookose krõpse. Huvitav on tõsiasi, et veints on siin kallis a’la 400-500 bahti (10,3-12,8 euri) pudel, samas pudel džinni maksab 700 bahti (18 euri).


17. jaanuar 2018

Tänane päevakava nägi ette külastada Maya Bay’d - saart, kus filmiti filmi The Beach peaosas Leonardo DiCaprio’ga. Võtsime privaattripi longtail paadiga, mistõttu saime aega ise reguleerida. Tunni hind on 500 bahti (12,8 euri). Võtame kursi Maya Bay suunas. Et saarele korraks jalg maha panna, tuleb täiendavalt 400 bahti (10,3euri) näo kohta välja käia. Loobume sellest, ei ole miskit erilist seal, vähemalt paadist vaadates. Teeme hoopis algust snorgeldamisega.

Paadijuht visakab vette miskit, mille peale vesi lööb kihama kaladest. Väiksemat sorti kalad, värvuselt hallikas-kollakad, ujuvad nina eest läbi. Üritan teha ka mõned veealused pildid, aga need jäävad siiski udused. Nurrike meil teeb esimesi proovisammukesi snorgeldamisega. Alguses on pisut pelglik ja pabinas, pandi ju keegi tundamatus kohas vette, kuid peagi snorgeldab nagu kala vees.

Edasi liigume järgmisesse lahesoppi. Seal näeme snorgeldamisel ägedaid värvimuutvaid kalu, erinevate nurkade alt tunduvad täitsa erineva koloriidiga. Edasi viib meie teekond Monkey Beach’ile. Näeme seal väikseid ahvikesi. Rahvast seal rannas megalt, tõeline paadiuputus. Ahvid seal julged, ju harjunud turistide hordidega. Teeme mõnedega ka selfie’d, pärast hea vaadata, milline neist kõige ahvim oli. Veel on veits aega ja teeme viimase snorgeldamise.

Kellegile meil hakkas snorgeldanine nii meeldima, et ei saa enam veest väljagi. Jõuluvana vist toob Nurrile maskid ja lestad. Üks kala tuli mind uudistama ja naksas veits nahka, kerge ehmatus ei muud. Võtame suuna majutusasutuse suunas, mõnus tuul vuhiseb juustes, paat kõigub ja vett lendab ka sisse, hea vabaduse tunne on sees. Õhtuks oleme välimuselt korralikud vähid, slash, kes on kohanud rekkavenda. Peab olema tähelepanelik, et mõnele turistile meid õhusöögi pähe maha ei parseldata.


18. jaanuar 2018

Täna siis äratus kell 06:00. Päevakava näeb ette, et sõidame Phi Phi Island’ilt Koh Samui’le.
Hommikusöögile jõuame poolt tundi varem kui see avatakse. Hommikusöögil näeme ka tuttavaid poisse, kes voodit jagavad ja kellega sõitsime siia sama paadiga. Ka neil on täna viimane päev. Siia tulles tassiti kohvrid paadilt Su eest retseptsiooni, enam seda ei tehta kui just tippi ei viska, nii et tuleb endal jõu ja ilu numbreid näidata. Sõit Krabile kestab kaks tundi. Kui piletid soetasime lubati, et kell kolm oleme Koh Samu’il. 

Jõuame sadamasse ja edasi viiakse meid kastiautoga, millel tagaluuk ei käi kinnigi, kõrvalteid pidi kahtlasesse kohta. Järgmine peatus nn bussijaamas (nagu meile öeldi). Välja nägi kui mahajäetud taluõu, kus elu ei toimu. Ootame kannatamatult enda bussi ja varsti ta tuleb - kõigi mugavustega minivan kui kõik oleks korras, aga tegemist ligadi-logadi pilliga, millel konditsioneer ka ei tööta ja juhtmed ripuvad laest alla. Mõnus, tuleb kohe Birma minivani seiklused meelde.

Kohvreid ja kotte nii palju, mõtleme, et kuhu need küll mahuvad, kõik istekohad on ju inimesi 

täis ja minivanil pagasiruum puudub sootuks. Ei ole mõtet pead vaevata selliste pisiasjadega. Pagas topitakse vahekäikudesse üksteise otsa, nii et unusta ära igasugune sirutamine pikaks ajaks. Peale 2,5 tunnist sõitu jõuame järgmisesse vahepeatusesse, istumisest nahkistmetel on püksid läbimärjad. Veel mõni aeg passimist ja sõidame edasi järgmise bussiga sadamasse. Ka seal tuleb veel passida ja siis saab speedboat’iga sõita Koh Samui’le. Jõuame 6 ajal sadamasse, päike hakkab just loojuma. Siin ootame veel ühte bussi pea pool tundi ja siis saame liikuma - kell seitse jõuame hotelli Deva Beach Resort & Spa. Läbi nagu läti rahad, reis kestnud ärkamisest 13 tundi ja sõidetud 7 transpordivahendiga alustades puupaadist ja lõpetades kiirkaatriga.

19. jaanuar 2018

Päev algab seni kõige rikkalikuma hommikusöögiga. Kellegil juba kõht täis, aga ei suuda ära öelda Nutella kreemiga kaetud vahvlist, õnneks ei käi jutt minust. Hotell, kus ööbime, on võimas. Kogu mööbel ja põrandad on punasest puust, vannitoas laiutab marmor ja rõdule on ennast parkinud mullivann. Noh ja toal on tagasihoidlikult ruutmeetreid üle 70 - see ju suurem kui meie korter. Tegemist tõelise resortiga, milliseid näeb pigem Hollywoodi filmides. Hommikusöök söödud, seame sammud pesumajja - 60 bahti (1,6 euri) eest saab homseks kella kaheks kilo riideid pestud ja triigitud.

Edasi seame sammud rendifirmasse, võtame sealt rolleri 200 bahti (5,1 euri) eest päevaks.
Kiivrid pähe ja tuiskame vasakpoolsesse liiklusesse. On ikka harjumatu küll esimese korra kohta. Teekond viib meid Big Buddha juurde. Huvitav on Buddha juures see, et minu Huawei kaamera tuvastab portree režiimis ära Härra Buddha näo pea 100 meetri pealt, samas vahest ei suuda inimest tuvastada pea 1 meetri kauguseltki. Ju see sellest, et tegemist on püha poisiga.

Liigume Fisherman’s Village ehk kaluriküla poole. Tegemist on nii shoppingu kui värske toidukraamiga söögikohtade tänavaga. Tuuseldame selle risti põiki läbi ja teeme lõunaks esimesed supitestid Tom Kha ja Tom Yum’iga. Esimene on maitselt leebem, teine ikka korralik vürtsipomm, kuigi lubati meile mahedat varianti. Kelner küsib meie esimese köhatamise peale, ‘it’s okay’?!

Paneme rollerile hääled sisse ja kruiisime edasi lootuses leida suuremat supermarketit, et koju miskit osta, aga tulutult. Sõidame tagasi kalurikülla ja lähme massaaži. Võtsime seekord mõlemad õliga massaažid. Iga luu võetakse one by one läbi, nii head massaaži polegi vast kunagi saanud. Massaažist tänavale tulles on seal vahepeal tekkinud nn ööturg. Kolame selle läbi ja otsustame süüa streetfood’i. Ma võtan kana ja loomaliha varda ning vorsti, Nurr maiustab esimest korda küpsetatud maisiga. Söök söödud, sõidame tagasi hotelli. Teepeal tagastame ka rolleri, sest homme on plaanis rentida auto ja külastada saare kaugemaid punkte. Ostsime teepealt kaasa ka mõned mangod ja draakonivilja ning laseme hotelli restoranis need ära viilutada ja tuppa saata. Mango maitseb imehästi, draakonivilja maitstes tunneb kolmanda mälumiskorra ajal kerget redise nooti. Päeva lõpetame mullivannis, mis asub meie toa rõdul. Sellist luksust pole enne nähtud, igaljuhul paneme mullivanni koos kõigi tulede ja viledega korralikult proovile.


20. jaanuar 2018

Täna tähtis päev, kellegil on sünnipäev! Hommikusöögilauas saab meil sünnipäevalaps üllatuskoogi osaliseks, mida ta ei osanud oodata ja see paneb ta ka kergelt punastama. Vahetame peale hommikusööki oma toa teise vastu, lootuses saada tuba, kus konditsioneer undaks vähem. Uues toas sama lugu, aga selle eest on aknaid rohkem ja ka vannituba on avaram. Ah ja peaaegu oleks juba unustanud - öösel käia selline pauk, mõtlesin, et miski plahvatas, sellele järgnes järgmine litakas, sain aru, et tegemist troopiliste ilma mängude ehk müristamisega. Paugud olid nii kõvad, et arvasin äike lõi majja sisse. Sellist kogemust pole varem olnud, arvasin, et hakkas miski troopiline torm, aga siiski mitte. Igaljuhul Eesti välgule ja paugule jääb see show kindlasti kordades alla.

Täna rentisime auto. Auto tundus väljast täitsa kobe, tegemist mingi tundmatu Toyota mudeliga. Aga seest see paras räim ja raibe, haiseb teine veel kassi kuse järgi. Lisaks koliseb esisild ja kojamehi pole vist kunagi vahetatud ja seda kõike saab rentida 1200 bahti (30,8 euri) eest päevas. Ah jah, mainimist vajab ka vasakapoolne liiklus. Mul selles vallas varasemad kogemused puuduvad. Algus on ikka keeruline, alustuseks lähed valest uksest sisse ja avastad, et rooli polegi. Segadus on ka kojameeste ja suunatuledega, need ju ka kõik risti vastu pidi, aga päeva lõpuks saab vast asja selgeks, loodan, et ei harju liigselt ära selle vasakpoolse liiklusega siin.

Seame sammud Aquariumi poole. Jõudes kohale antakse teada, et 5 minuti pärast algab tiigrishow. Nähes seda ümbrust ja eluolu või olematuid elamistingimusi, otsustame sinna mitte minna ja loomapiinamist mitte toetada. Lähme hoopis elevante vaatama. Seal saab 50 bahti (1,3 euri) eest korvi põhja banaane ja neid elevandile anda. Võtame 3 korvitäit, vast saab londu miskit ikka kõhtu. Pole varem elevanti katsunud, tundub täitsa lahe sell, vaatab isegi silma. Neid hoitakse siin korralikult keti otsas nii, et liikumisraadius on 0.

Õhtul sõidame korra veel Chawengi kuurordpiirkonda vaatamaks sealset peatänavat ja melu. Lootus oli näha miskit Khao San Road’i sarnast tänavat ja pikka rannariba. Tegelik seis hoopis teine, kitsad kõnniteed, tihe liiklus ja randa ei näinudki. Rannaalad oli täis pikitud erinevaid resorte. Teeme õhtusöögi Jaapani stiilis söögikohas, et ühtlasi varjualust otsida ka troopikavihma eest. Toidud polnud miskit erilist, pildid menüüs oli ahvatlevamad kui road ise. Kiire samm peatänaval, poest kaasa kaks Tiramisu koogikest ja tagasi hotelli. Avame 400 bahti (10,3 euri) maksva vahuka, laseme restoranis ära viilutada eile ostetud järelejäänud mangod ja tähistame Nurri sünnipäeva.

21. jaanuar 2018

Täna pidi ärkama vara - juba 6:30, sest minek ju snorgeldamise tripile. Jõuame hommikusööki, kuid seda veel ei serveeritagi. Ampsud tehtud, tagastame veel auto ja jääme transfeeri ootama.

Saabudes sadamasse sai selgeks et oleme sattunud hiinlaste laviini alla, neid vast meie seltskonnas vähemalt 90 protsenti. Esimene peatus on saar, millel nimeks Kon Nag Yuan. Sõit sinna kestab pea 45 minutit speedboat’iga, millel kolm mootorit mõnusalt nurruvad. Pääs saarele maksab 100 bahti (2,6 euri) ja kaasa pole lubatud võtta ühtegi plastikpudelit, trahv 200 bahti (5,2 euri). Saar on tõesti ilus eriti kohas, kus kokku saavad kaks võrratu värviga lahesoppi ja keskelt jookseb hästi hele liivariba ja vesi on kristallselge. Snorgeldades satun kalaparve otsa, teen mõned pildid ja video, mis hilisemal vaatlusel ei olegi midagi erilist. Raske on tabada korraga kahte liikuvat objekti, millest üks olen hulpiv mina ja teiseks uudisatavad kalakesed. 

Edasi viib sõit kõrvalsaarele, kus pakutakse lõunat. Tegemist on kilpkonna saarega, kus vees on paras pirakas kilpkonna kuju. Otsustame sellega teha mõned klõpsud, ronides ka kilpkonnapoisile selga. Turistid naeravad, aga varsti on kari hiinlasi seal askeldamas ja kõigil pea võimatu kilpkonnaga poseerida.

Meil on huvitav reisijuht. Ühed hiinlased unustasid päikseprillid paati, pärast küsis tüüp nende leidmise eest 200 bahti (5,2 euri) - turistidelt ikka võetakse see viimane käest. 

Päeva lõpuks oleme ikka kohati korralikult kõrbenud, unustasin kreemitada jalgu ja jalapealsed on tulipunased. Asja teeb hulluks veel see, et kogu nahk sügeleb ja lisaks veel selline tunne, et torgitakse miljoni nõelaga korraga. Teeme külma dušši ja võtame külma vanni, loodame, et saame öösel magada ja homme on juba parem olla. 






22. jaanuar 2018

Kell on 06:30 ja pole veel magama saanud, öö läbi üleval ja ainult süganud ja süganud ennast. Täpselt nagu tuulerõuged, ainukese vahega, et seekord saab ennast ka sügada. Tänane päevakava näeb ette chillimist resortis. Peale hommikusööki seame sammud  basseini äärde. Täna hakkame lugema raamatuid, mida reisile kaasa võtsime. Ma loen raamatut “Mida naised tahavad” ja Nurr loeb “Jalutuskäigud Sisekosmoses”.

Teeme mõned ujumisliigutused basseinis koos kohustusliku photoshootinguga ja loeme raamatuid edasi. Varsti hakkab sadama ja oleme sunnitud lahkuma. Ka lõuna teeme hotellis, sest ladistab pikemat aega. 

Õhtupoole rendime rolleri ja põrutame Fisherman’s Village’sse. Võtame seal kookose ja aloe vera massaažid. Tänutäheks anname massöörile Eestist kaasa võetud Kalevi šokolaadi ja teeme ühise selfie. No küll need tailannad on alles pisikesed, me tundume nende kõrval hiiglastena kuigi muidu oleme ju enda mõistes päris jupatsid.

Peale massaaži oli plaan miskit põske pista. Mereäärsed toidukohad meelitavad turiste igal sammul. Hinnad muidugi kolossaalsed ja lausa tuhandetes bahtides. Juhuslikult avastame streetfoodi tänava. Võtame mõned liha-, maksavardad ja vorstid. See kõik kahele maksab 160 bahti (4 euri). Vorstid on nii head, et ei suuda kiusatusele alluda ja teeme veel ühed. 

Magustoiduks valime sticky rice’i. Maksab see 60 bahti (1,6 euri), laseme riisi korralikult kookosepiimaga üle ujutada. Arutame, et vaata kui vähe pappi kulus õhtusöögile, mujal algavad söögid alates 250 bahti (6,5 euri) kuni tuhandeteni välja. Jalutades kuuleme korraga seljataga eesti keelt, kes arutavad samal teemal. Tundub naljakas näha teisi eestlasi kuskil Tai teises otsas. Mõistan, et neid on palju Phuketis, Krabil, Pattayal või kuskil mujal turistikohtades, aga siin Koh Samuil, see oli üllatus. Muidugi veel suurem üllatus oli kuulda eestikeelt ka saarel, mida eelmisel päeval külastasime, tundus uskumatu.

Söögid söödud rollerdame tagasi kodupoole. Hotellis lahedame ära veel džinni ja mängime kaarte ning avastame eneselegi üllatusena, et oleme ka täna päikest saanud mingil veidral moel. Istusime ju varju all, seljaga päikesevalguse poole, ilm oli pilves ja vahepeal sadas vihma, aga kõht on roosa, müstika.


23. jaanuar 2018 

Kell 6:30 jälle äratus, täna põrutame tagasi Krabile. Kiire amps hommikusöögilauas, tagastada rollu ja teha veel check-out. Hommikusöögiks on huvitav okkaline vili, mida eelnevatel päevadel pole menüüs olnud, nimeks sellel rambutan, maitse poolest meenutaks nagu viinamarja kui neid oleks olemas ka valget värvi.
Toimetused tehtud sätime ennast sadamasse ja laevasõit võib alata. Jõuame ca kahe ajal Krabile, otsime lõunaks miskit hamba alla ja jääme tagasitulles vihma kätte. Kui siin ikka sajab siis ikka korralikult, oleme hotelli jõudes märjad nagu kassipojad. Retseptsioonist antakse meile kuivad rätikud ja koristaja pühib kokku järve, mille olime vastuvõtulaua juures seistes suutnud  tekitada.

Otsustame rentida auto kaheks päevaks, kuna asume ca 20 km eemal Ao Nang’ist, kus käib nn põhimöll. Seekordseks masinaks on Honda Jazz. Tundub, et see oleks nagu kellegi igapäeva sõiduriist, igasugu kujukukesed ja tupsukesed-nupsukesed on kõikjal rippumas. Auto käes, põrutame Ao Nang’i poole Christiani hotelli. See on ikka hoopis teisest puust hotell, väga fänsi näeb välja igatahes. Öö eest tuleb seal välja käia üle 200 euri. Võrdluseks, meie hotellike maksab 40 euri öö.

Jalutame Ao Nang’i peatänaval ja õhtustame kohalikus söögikohas. Söökideks kevadrullid, krevetid taignas, kalmaarid taignas ja kana vardas. Eilsele tänavatoidule jääb asi ikka kordades alla. Maiustame veel Christani hotellis Banana Splitiga ja tagasi enda pessa, nõndaks ongi päev õhtas.





24. jaanauar 2018 

Magada väga ei saanud, selline tunne, et aknaid pole hotellil ees, Rolleri Roobertid või kes iganes sõidavad edasi ja tagasi ja tagasi ja edasi. Hommikul vara-vara algas siin juba vilgas tegevus. Tundub, et oleme linna tuumas, kus hommikul käib vilgas kauplemise tegevus ja peale lõunat on samas koht jälle täiesti välja surnud.

Täna on meie puhkuse viimane toimekas päev. Päevakava näeb ette Tiger Cave’i külastamist. Keerame hommikusöögi nahavahele ja asume teele. Huvitav on hommikusöögi juures see, et siin tuleb valida üks neljast setist mida soovid, ei ole a’la rootsi lauda, et kühvelda nii palju sisse kui vaid mahub, kuid kõhu saab siiski täis.

 Tiger Cave’i saabudes näeme kõrgel mäe otsas miskit templilaadset toodet, mõtlen veel endamisi, et sinna üles ju ei saa, asub see kõrgel mäe otsas. Kohale saabudes näeme miskit treppi ja seal mingil hetkel võrkaed ette pandud. Yes, suletud ei pea minema sinna üüratu mäe otsa. Tuuseldame templis ja saame käele pühad punutud paelad ja kaasa pühaliku õnnistuse tädikeselt, kes üleni valgesse riietatud. Paneme donationiks puu külge kirjaklambriga 20 bahti (0,5 euri) ja sammume edasi. 


Teel tervitavad meid ahvid, kes siin ei tundugi olevat agressiivsed. Saab ka neile osta 20 baht’i (0,5 euri) eest väikse banaanikimbu ja neile seeläbi meelehead pakkuda. Jalutame edasi ja leiame eest miskid trepid, otsustame minna ikka üles. Ülesse mäkke jõudes tuleb sealt ka alla liikuda, kõlab ju loogiliselt eks? Sildid juhatavad Wonderland’i. Imedeks saab pidada erinevaid koopaid, mis teele satuvad. Näeme ka munkade majakesi, kes siin džunglis elavad. Tee on parajalt sopane ja libe, silt küll näitab exit, aga kisub järjest kahtlasemaks ja kitsamaks, oleme justkui omapäi džunglisse sattunud, ühtegi turisti pole ka enam nägemisulatuses. Teele jäävad iidsed puud, mille sarnaseid pole eales näinud. Lõpuks ikka jõuame vanale tuttavale rajale tagasi.

See trip tehtud hakkame vaikselt tagasi liikuma ja avastame veel ühed trepid ja selle eest sildi, mis ütleb et üles on kõigest 1237 astet. Polegi teab mis suur number, otsustame challange’i vastu võtta. Esimese 200 peal oleme juba kutud, tõusud on järsud ja astmete kõrgused varieeruvad 15-50 cm vahel. Pulss on laes, higi jookseb, oleks nagu saunas, aga väljakutse jätkub. Vahepeal tuleb rinda pista ahvidega, kellest vaja märkamatult mööda pugeda. Meie ees läks turist, kellel taskust paistis pisike banaani ots, üks ahvipoiss fikseeris selle hetkega ning pani kohe käpad külge ja tahtis selle vägisi endale võtta.

700 astme peal on juba loobumise mõtted, joogivett pole ka enam teab mis palju, aga siiski jätkame. Need järsud, 50 cm astmed teevad oma töö ja tuleb võtta üha tihedamini puhke- ja joogipause. Ülesse jõudes on riided läbimärjad, kuni trussadeni välja. Üleval on mõnus tuul, mis jahutab ja tasuta kraanist tulev joogivesi. 

Vaated mäe otsast on suurepärased, teeme seal korraliku fotoseerja ja seame sammud alla tagasi. Teekond alla läheb kergemini, vast nii 10 minutiga oleme all, jalad värisevad kontrollimatult sellest väljakutsest. Kuna oleme läbivettinud, seame sammud kodupoole. Käime pesus, vahetame riided ja liigume edasi Ao Nang’i poole. Lõunaks tahame leida streetfood’i ja leiame miski putka, mille ümber turistid tiirlevad nagu kärbseparv. Otsustame lihavarraste kasuks, seekord proovime lisaks kanale ka sealiha. Kana on enam-vähem, aga siga täielik kräpp. Puhas pekk ja that’s it, ja pealegi veel rasvast nõretav ning fritüüris õli sees üles soendatud. Magustoiduks traditsiooniline sticky rice ja uudistooteks kookose jäätis, need on head.

Reisisell Kalju ka siin 7liikmelise pundiga. Seame sammud tema poole ja teeme väiksed rummid ja kaardimängu, millesarnast varem pole mänginud. Algajaõnn soosib meid ja jääme napilt teiseks. Peale mängu seame sammud planktoneid avastama. Oh üllatust, jälle trepid, seekord puust ja suht libedad aga õnneks on ka bambusest käsipuud, millest kinni haarata. Peale mäest üles ja alla ronimist terendab ees ilus liivarand, kus veest vaatavad vastu kaljud, mis lookas rohelusest. Päeval võib siin ikka ilus olla küll, praegu juba pime. Läheneme paadisillale kohe-kohe peaks olema planktonid käega katsutavad, kuid turvamees niidab meid rajalt maha ja ei luba meid sillale. Seletame, miks me sinna tahame minna, ta ei saa halligi aru ja kontakteerub raadiosaatjas vist mingi tähtsama tegelasega, kuid vastus on napisõnaliselt ei, žestikuleerides suurelt ristis käsi. Tuleb tuldud teekond jälle tagasi tammuda. Linnas teeme veel viimase õhtusöögi ja kerged dringid ning tuleb sättida kodupoole kohvreid pakkima.


25. jaanuar 2018

Kell 04:45 on juba äratus, sest 05:30 on takso ees, tuleb lennujaama minna. Lennujaamas sööme hommikusöögiks eile tänavalt kaasa ostetud banaane ja loomulikult Tai suurepärast magustoitu sticky rice’i. Täna ju 25 - meie tähtpäev, teeme õhus esimesed klaasikesed veini ja hiljem džinni toonikuga. 

Lendame esmalt Dohasse. Turvakontroll on karm, isegi krediitkaardid võetakse ära ja vaadatakse röntgeniga üle. Meid katsutakse kontrollis ülipõhjalikult  läbi, see tegevus meenutab kohati juba erootilist massaaži ja ihu läheb vägisi imelikuks. Doha lennujaam on üüratult suur - 5 tärni lennujaam. Terminalide vahel liigub õhurong, põrandad graniidist ja tunne nagu jalutaks kaubanduskeskuses. Lisaks olemas ka spa ja muud mugavused. Isegi wc-s tuleb seep dosaatorist automaatselt, wc-s topelt tualettpaberid ja seda pole vist mõtet mainidagi, et vanamoodsalt vett potist peale ei pea tõmbama, see samuti automatiseeritud. Ah jah, wc-s liigub ringi tüüp, kes kontrollib igat boksi peale selle kasutamist ja pühib ära wc ukse pealt viimsegi sõrmejälje. Teeme kerged magusaampsud Maroko stiilis kohvikus. Võtame traditsioonilise Maroko tee ja kohalikud maiustused. On ikka alles magus kraam, aga samas hea. Uudistame samaaegselt kõrvallauas olevaid üleni mustas halattides naisterahvaid ja üritame nende kommetest aru saada. Kingad neil jalas nagu läheks diskole, nägu pähe maalitud nagu modellidel, ürpide all täiesti tavalised riided a’la teksad ja särk, aga milleks siis vaja seda musta halatti? Samas osadel pole seda üldse ja mõni on jällegi kinni mässitud nii, et vaid silmad paistavad.

Edasi lendame Kopenhaagenisse. Lend kestab pea 7 tundi. Lennu lõpuks on jalad rahutud ja ei anna asu ning und ka enam ei tule. Lennukis on huvitav aknalahendus, alguses arvasin et see on elektriga juhitav aknakate, mida saab nupule vajutusega liigutada üles ja alla, aga ei, tegemist hoopis lahendusega, millega saab reguleerida akna klaasi tumedust. Päris lahe, millal selline lahendus ka autotööstusse jõuab? Kopenhaagenist enne lennuki väljumist avastan ühel hetkel, et olen unustanud oma telefoni ooteruumi. Avan rihma ja torman stjuardessi poole, lennuki uks on juba kinni pandud, kuid tullakse vastu ja avatakse siiski. Mind ennast sealt välja ei lasta, vaid telefoni toob mulle lennujaama töötaja.
Jõuame koju veits enne kahte öösel, olemine nagu zombidel. Tagasitulek on kestnud alates ärkamisest pea 26 tundi. Langeme voodisse nagu doomino klotsid, kolksti.
 

THE END